Pop Art

If there's any pop art lovers among my readers, then this post is for you guys! Feel free to scroll past the text bit and move on to the pictures (but do come back for the text too!), because I'm bringing out the big guns. If you don't know anything about pop art, stick around anyway, because you might just find your new favourite place for buying kick-ass T-shirts (just in time for Christmas too). 

I have to say, I have a weird relationship with T-shirts. I love a good statement T, but actually I just love buying them and they end up in a pile in my closet, while I only wear my trusty gray shirts and only occasionally put on those that actually say something more than "boring!" (like this for example). As far as styling goes, there's nothing better, yet more boring, than going for a jeans-and-a-T, although why fix something that isn't broken, am I right? 

When Grafitee, online magazine turned e-store for all things T-shaped, asked me to style one of their pieces, the art geek in me was so drawn to the Roy Lichtenstein inspired shirt, with a pun on it that every beauty-blogger would like to wear (plus it made a perfect excuse for a trip to the Stedelijk museum in Amsterdam). I also really liked this delicate shirt, paying an homage to wine and poems and this perfectly pink and so positive Oui shirt. 

Kui mu lugejate seas leidub popkunsti huvilisi, siis see postitus on teile! Võite vabalt sellest pikast jutust otse piltide juurde veereda (kuigi tulge ikka jutu juurde tagasi ka). Kui te aga popkunstist midagi ei tea, jääge ikka siia, sest võib-olla avastate enda jaoks uue lemmikkoha, kust ägedaid T-särke osta (parajasti kuu aega enne jõule ka) või avastate kogemata, et kunst on päris äge. 

Kui nüüd tõtt öelda, siis minu suhe T-särkidega on imelik. Mulle nii meeldivad igasugused tabavate kirjadega pluusid, aga suure auga nende kandmise asemel seisavad nad hoopis kapis. Samal ajal käin ma ringi ikka oma hallide T-särkidega ja panen eriti harva selga midagi, mis ütleb rohkemat kui "Igav!" (näiteks see kirjaga särk, mida viimati kandsingi vist tolle postituse pildistamise ajal). Kui nüüd asjade kokkusobitamisest rääkida, siis tavaliselt lähen ka siin igavamat teed pidi ja kannan oma särke vanade heade teksastega. 

Kui Grafitee, e-poeks muutunud veebiajakiri, minuga ühendust võttis ja palus välja valida üks särk, mida oma blogis kanda, pöörasin oma kunstinohiku silmad kohe selle Roy Lichtensteinist inspireeritud pluusi poole. Lisaks oli mul ideaalne võimalus külastada Stedelijki muuseumi Amsterdamis. Veel meeldis mulle see õrna kirjaga särk, mis ülistab veini ja luulet ning see armsalt roosa ja oi-kui-positiivne Oui pluus. 

'

T-Shirt- c/o Grafitee, Jeans- House, Bag- Vintage, Shoes- Aldo

Photography by Anestis Amanatidis.

Location thanks to Stedelijk Museum Amsterdam.

Artwork credits: Roy Lichtenstein, Pictoright

What I Like About Autumn

Although it's already mid-November, I like to think it's still autumn. Being a Northern-European girl, winter starts with the first snow and if there's no snow, then it's just autumn all around. You should also know that this is my least favourite season. It only gets colder and darker, wind and rain are nowhere as nice as in summer, Halloween is over-rated and Christmas is still far away. Nevertheless, I decided to bring to you my very first Autumn Favourites post, including all the nice (physical) things I actually like about this season (because you can't really do a flat lay of snuggles or photograph good excuses for staying in). 

Kuigi november on omadega juba poole peale jõudnud, siis minu jaoks tundub ikka, et õues on sügis. Kui ikka lumi maas ei ole, pole õige talv ka ja kui lund ei tulegi, siis ongi üks pikk ja õnnetu sügis. See on ühtlasi ka aastaaeg, mis meeldib mulle kõige vähem. Ilm läheb aina külmemaks ja valgust on aina vähem, tuul ja vihm pole pooltki nii lõbusad kui suvel, Halloween on üks imelik kommertspüha ja jõuludeni on liiga pikk aeg, et end elevusse ajada. Kuigi mulle sügis väga ei meeldi, toon teieni oma blogiajaloo esimese sügislemmikute postituse, kuhu haarasin igasugused (käegakatsutavad) asjad, mis mulle selle kõleda aastaaja juures meeldivad (sest teki sees kaisutamist ja häid vabandusi, miks mitte välja minna ei saa ju kuidagi pildistada). 

First, onto some make-up! When it's darker outside, I feel like adding a bit more drama myself, be it with plum-toned lipstick, so-dark-that-it's-almost-black nail polish or just my usual resting b-face. ("Why are you so serious?" - "Because it's absolutely miserable outside and smiling about it would just feel wrong.") 

Although I have a really nice dark red lipstick from Lumene, which I featured in my favourite lipstick post way back in spring, then recently I've turned to the purple-y Rimmel Kate Moss one in tone 30 and Sleek's True Colour lippie in Vamp, which is super-matte and really gives me the vampire look. And what's more dramatic than looking like a Twilight character, right? 

Here in the Netherlands I've also discovered a go-to store for all things cheap beauty wise. It's called Hema and it's a dreamland. My shimmery green nail polish is from there and also, as a result of watching one too many Zoella's vlogs, I decided to experiment a little with creamy brown eyeshadow. I've never been the kind for heavy eye make-up, so wearing a bit of this and drawing a cat-eye makes me feel like I've put such a big effort in! So if anyone would want to point me in the direction of how to do a nice autumnal lid, I would not turn you down.

Kõigepealt meigiasjade juurde! Kui õues on pimedam, meeldib mulle ka pisut dramaatilisem olla, kas siis küpsete ploomide karva huulepulgaga, nii-tume-et-see-on-peaaegu-must küünelakki kandes või lihtsalt oma tavapärast tõsist näoilmet harrastades. ("Miks sa nii tõsine oled, Piia?" - "Sest ilm on juba viiendat päeva kohutav ja sealjuures naeratamine tundub kuidagi kohatu.")

Kuigi mul on üks imeilus tumepunane Lumene huulepulk, millest ma kunagi kevadel ühes lemmikhuuletoonide postituses rääkisin, siis viimasel ajal valin huuletele kas pisut lillaka Rimmel Kate Moss värvi toonis 30 või Sleeki True Colour huulepulga, millel on sobivalt nimeks Vamp. See viimane on eriti matt ja mitu kihti huulepulka jääbki täpselt nii tume, et end vampiirina tunda. 

Siin Hollandis olen avastanud ühe poe, mis on mu esimene peatus, kui tahan osta taskukohast kosmeetikat, mõne ilusa tassi või märkmiku. Selle nimi on Hema ja see on imeline. Pildilolev säravroheline küünelakk on just sealt pärit ning kuna ma olen vaadanud võib-olla natuke liiga palju Zoella videoid, tahtsin endale proovimiseks osta ka kreemja pruunika lauvärvi. Mulle pole küll kunagi tugev silmameik meeldinud ning kui panen laugudele natuke seda kreemvärvi ja joonistan veel kassisilma ka, siis tunnen end superüleslöödult. Et kui keegi tahab nõu anda, kuidas lihtsa vaevaga ilusat silmameiki teha, siis ega ma teid ära ei ajaks. 

On to the practicalities and all the cosy stuff that autumn is actually all about. Stuff, that makes me eagerly think about getting home when I'm once again biking back from school through the rain. 

Last week a friend from Estonia came to visit and in addition to warm woolly socks and local chocolate, she also brought me a candle that smells like the Estonian forest by Nurme. I somewhat ordered it from her, because in mid-October I realised that what I miss most (in addition to my family and cat, of course) is in fact, the forest. And it smells just like it! Downstairs we have a huge Ikea Christmas candle burning almost all the time, which is also good for warming the room and the soul.

An absolute necessity for surviving autumn is tea! My October favourite was a supermarket tea aptly named Autumn Storm, but since I got this Marks&Spencer one, I don't want to see other tastes (except the occasional chamomile tea before bed). I love the zesty and spicy combination of ginger and lemon, which also feels like it might prevent a cold or two.

Last, but not least - the huge scarf that's hiding itself on all of the pictures! Bought from Primark for only ten euros, it's what I happily wrap myself into every morning. As a bonus it has a different colour pattern on either side, although the main characteristic is the snuggliness. 

Ja nüüd pisut praktilisemate ja mõnusamate asjade juurde ehk siis kõik, mis teeb sügisest sügise ja paneb mind pikisilmi koju jõudmist igatsema, kui ma taaskord läbi vihma koolist koju väntan. 

Eelmisel nädalal käis mul külas sõbranna Eestist ja lisaks soojadele Suva sokkidele ja Kalevi šokolaadile tõi ta mulle suveniiriks ka selle Nurme küünla nimega Eesti Mets. Ausalt öeldes oli see nagu tellimussuveniir, sest millalgi oktoobris avastasin, et lisaks perele ja kassile igatsen ma väga just metsa. Ja see küünal lõhnab täpselt nagu istuksin kuskil Saaremaa kadakate vahel. Allkorrusel põleb meil pea igapäevaselt üks hiigelsuur Ikea jõululõhnaline küünal, mis annab ka paraja koguse toa- ja hingesoojust. 

Hädavajalik abivahend sügise üleelamiseks on tee! Oktoobrikuus jõin lähemast supermarketist ostetud teed, millel oli sobivalt nimeks Sügistorm, aga Pariisist tõin kaasa selle Marks&Spenceri oma ning ausalt öeldes ei taha nüüd ühtegi teist maitset näha. Mõnikord õhtuti joon kummeliteed, aga see särtsakas sidruni ja ingveri maitse kummitab ikka. Lisaks on mul tunne, et sellel võivad olla ka mingid haigeksjäämist ennetavad omadused, mis on alati hea. 

Viimane lemmik, mida ma tõesti igapäevaselt kasutan, on see suur ruuduline sall, mis end iga pildi peab peidab. Sain selle Primarkist vaid kümne euro eest ning mässin end rõõmuga igal hommikul selle pleedi sisse. Boonuseks on ka see, et ühelt poolt on sall roheliseruuduline, teiselt poolt musta-valge ruuduline. Põhiomadus on ikkagi sossusus.

About Paris

This post was supposed to be about the stunning architecture and gorgeous parks of Paris. I wanted to write how I simply had to wear a striped top and red lips in the French capital, because I'm the biggest lover of all clichés (and the only things missing were a baguette under my arm and a snazzy French beret). I would have mentioned how Paris has that something special that no other city I've been to has, the je ne sais quoi that makes visitors fall in love with the city of love. I wanted to assure you that I left a tiny bit of my heart in Paris and I want to go back as soon as possible to discover even more of that amazing city. 

Now I don't really want to go back. Instead of everything mentioned in the previous paragraph, this post is about how I have thanked all the almighty powers that I went to Paris a week before the awful Friday 13th. I am so happy that I got to experience Paris the way it should be, without fear and terror, and instead of smoke, a lingering smell of fresh pastry in the air. Of course I still like Paris and I will never forget the magical atmosphere it had, but one day, when I go back, I'm going to have a nagging caution about me, remembering that behind those pretty facades are people who are mindnumbingly evil. 

See postitus oleks pidanud rääkima sellest, kui ilusad on Pariisi majad ja kui võrratud on need lõputud pargid. Tahtsin kirjutada, et ma lihtsalt pidin Pariisis kandma triibulist pluusi ja värvima huuled punaseks, sest ma armastan kõiki klišeesid maailmas (ja ainsad asjad, mis sellest pildiseeriast puudusid, on üks baguette mu kaenlas ja vahva prantsuse barett). Oleksin kinnitanud teile, et Pariisis on see miski, mis paneb kõik külastajad armastuse pealinna ära armuma. Tahtsin kinnitada teile, et väike tükk minust jäi Pariisi ja ma plaanin sinna niipea kui võimalik tagasi minna, sest kaks ja pool päeva ei olnud selles imelises linnas piisav. 

Nüüd ma ei kipu eriti tagasi minema. Kõige eelneva asemel kirjutan hoopis sellest, et ma tänan kõiki kõrgemaid jõude, et otsustasime sõpradega Pariisis käia nädal enne saatuslikku reedet. Mul on tõeliselt hea meel, et sain Pariisi kogeda nii, nagu ta peab olema, ilma hirmu ja terrorita, suitsupilvede asemel õhus hõljumas värskete küpsetiste magus lõhn. Loomulikult ei unusta ma kunagi Pariisi maagilist atmosfääri ja sel linnal on siiani mu reisisüdames eriline koht, aga usun, et ühel päeval, kui sinna tagasi lähen, ei saa ma lahti närivast tundest, et iga ilusa fassadi taga peidavad end inimesed, kes on lihtsalt nutmaajavalt kurjad. 

 Top- Flea market, Skirt- Oxygene, Socks- H&M, Bag- Vintage, Necklace- c/o Rings And Tings

#FashionBloggerProblems

Fashion blogging is hard work, even though it might seem like a walk in the park for all the non-bloggers out there. And fashion bloggers face a lot of blogging obstacles in their everyday blogging-lives. So if you're a fellow blogger, let me know if I missed something from this list and if there's anything else that you've encountered in your days of blogging, that needs to be brought to light. Also, bare in mind that I have written this post with a hint of sarcasm and I really don't want to eat the whole plate of macarons and I definitely don't think that my boyfriend's a rock. 

Moeblogimine on raske töö, kuigi süütule kõrvaltvaatajale võib see tunduda nagu üks suur lillede ja liblikate pillerkaar. Ja moeblogijad peavad oma igapäevaelus ikka igasuguste keeruliste probleemidega silmitsi seisma, mis meie aeganõudva hobi veel raskemaks teevad. Seega, kallid kaasblogijad, andke teada, kas midagi eriti olulist on siit nimekirjast välja jäänud ja on mõni oluline blogimistahk, mis peaks päevavalgust nägema. Pidage ka meeles, et kirjutasin selle postituse paraja annuse sarkasmiga ning ma päriselt ei taha kogu maailma makroone ära süüa ega arva, et mu poiss-sõber on kivi. 

1. Your clothes don't fit in your wardrobe

Sure, you're decluttering twice a year and following the most hyped about instructions of keeping your home super-zen, but somehow you still have to cram that new sweater between the ones you might want to wear someday, when they're back in (but actually haven't worn in three years..). And there's never enough hangers, even though you keep buying new ones all the time. Where do these sneaky pieces of curved wire hide themselves? 

2. The weather is your biggest enemy

Whether it's raining on the day you wanted to shoot your outfit, the sunshine is too bright for your white shirt or the wind keeps ruining the perfect pleats of your skirt, you're never satisfied with what Mother Nature has chosen for the day. Oh, and not to mention the freezing temperatures in winter, where all I want to do is curl up on my soft parka and hide in my scarf. Can we all just live in LA please? 

3. Trying to be polite at press events

... and not down the whole platter of macarons, when in reality you've skipped lunch in the hope of having a nice (free) meal at the event. Everyone around you is happily nibbling on a small finger sandwich and sipping something bubbly, while you're staring at the plate with a growling stomach, wondering if taking a third one would make you look like you're only there for the food. And when you leave, the whole table is still full of catering delights, which will probably end up in the PRs fridge, because the fashion people barely ate anything. 

4. Never being satisfied with pictures

... that your photographer-at-hand takes. Be it your flatmate, sister, mother or most likely boyfriend, they never seem to realise why you need 25 shots with the same pose or why taking a perfectly posed picture of your shoes is so utterly necessary. When they finally look like they're ready to never see you and your fashion-blogging-ass again, you have to make the choice of whether to deal with the material you have and save your relationship, or angrily pose for another ten pictures, while feeling like you're teaching a rock how to take pictures. 

5. Reading blogs all day long

You would rather read other blogs than do anything else in the world. Time to study for your next exam? Why not take a blog-reading break instead! Just imagine how much free time you had if one day you hadn't decided to set up a blog and write that first post. What do other people do with their time off work and school anyway? 

6. It's not all about clothes and make-up, people!

Anything that's connected to the fragile world of fashion has a potential of coming off as super vain and naive. When people ask about what fashion bloggers actually do, you go into a rant about how it's not just about taking pictures of yourself and receiving press samples. 

7. The same post in five blogs

You want to share an event, seasonal favourites or your new favourite skirt, but it turns out that every other blogger in the country went to the same event, is using the same lotions and bought the same skirt. You then have to decide whether to post about the same things anyway or having to come up with something super original. Where are all the good ideas when you need them?

1. Riided ei mahu kappi ära

Muidugi koristan ma mitu korda aastas oma kappi ja üritan seisma jäänud riided maha müüa või ära anda, aga millegipärast on ikka nii, et iga uue kampsuni pean kuskile vanade vahele suruma. Äkki ma tahan neid kunagi kanda, kui need jälle moes on? (Kuigi kolme aasta jooksul pole ükski selline "äkki" ese selga jõudnud..) Ja mul ei ole kunagi piisavalt riidepuid, kuigi ma ikka aeg-ajalt ostan neid juurde. Kus need kavalad metallikeerud end peidavad?

2. Ilm on mu suurim vaenlane

Näiteks sajab lahinal vihma sel päeval, kui ma tahtsin pilte teha, päikesevalgus on liiga ere või rikub tuul mu seeliku vabaltlangeva kuju ja ilusad voldid. Põhimõtteliselt juthub väga harva, et ma olen rahul sellega, mille Emake Loodus parajasti valinud on. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka superkülmasid talveilmasid, kui ma tahaksin end mantli sisse ära peita. Aga ei, peab ikka minema õue pildistama. Kas me ei saaks lihtsalt kõik LAs elada? 

3. Üritan pressiüritustel alati viisakas olla

... ja mitte tervet makroonitaldrikut üksinda nahka pista, kuigi tavaliselt olen just arvestanud, et lähen üritusele tühjema kõhuga, sest seal saab niikuinii süüa. Kõik ümberringi natuke näksivad oma võileivakesi ja rüüpavad miskit kihisevat jooki, sellal kui ma mõtlen, kas kolmanda saiakese söömine jätaks mulje, et olengi üritusele ainult toidu pärast läinud. Ja kui ära lähen, on laud ikka veel head ja paremat täis ning mu ainus mõte on, et kogu see söök lõpetas PR firma külmkapis, sest moeinimesed põhimõtteliselt ei söönudki midagi. 

4. Kui pole professionaalset fotograafi käepärast

Väga tihti ei ole ma rahul piltidega, mis mu parasjagu käepärane fotograaf on teinud. Olgu selleks mu korterikaaslane, õde või enamasti poiss-sõber, neil tundub olevat raske aru saada, miks mul on vaja 25 pilti täpselt sama poosiga või miks perfektselt poseeritud kingapilt on peaaegu eluliselt oluline. Kui neil on lõpuks selline nägu, et nad ei taha mind ja mu blogi mitte kunagi näha, siis pean otsustama, kas lepin nende piltidega, mis minu arvates on keskpärased ja jään kõigiga sõpradeks edasi, või poseerin vihase näoga veel kümne pildi jaoks ja mõtlen, et nagu õpetaks üht kivi pildistama. 

5. Loen blogisid, mitte raamatuid

Ma pigem loeksin blogisid, kui teeksin midagi muud. Pean järgmiseks eksamiks õppima või kodutöö ära lõpetama? Teen hoopis blogilugemispausi! Tihti mõtlen, kui palju vaba aega mul oleks, kui ma ühel heal päeval ei oleks otsustanud blogimist alustada ja esimest postitust kirjutada. Mida mitteblogijatest inimesed üldse oma kooli- ja töövälise ajaga peale hakkavad?

6. Maailmas on ka muud peale huuleläike ja kleidikeste!

Kõike, mis puudutab õrna moetööstust, saadab oht olla väga pealiskaudne ja naiivne. Kui keegi küsib mu käest, et millega need moeblogijad siis õigupoolest tegelevad, järgneb vähemalt kümneminutiline loeng sellest, et moeblogimine on palju rohkem kui ainult iseendast piltide postitamine ja firmadelt kingituste vastuvõtmine. 

7. Sama postitus viies erinevas blogis

Tahaksin kirjutada blogis mõnest hiljutisest üritusest, rääkida oma lemmiktoodetest või näidata pilte oma uue seelikuga, aga tuleb välja, et iga teine moeblogija riigis on käinud samal üritusel, kasutab samu kreeme ja ostis sama seeliku. Siis pean otsustama, kas näidata ikka lugejatele samu pilte, mida nad juba seitsmes blogis näinud on, või leidma mingi eriti ainulaadne nurga. Kus kõik head ideed on, kui neid vaja läheb? 

I'd like to thank fellow blogger Sandrelle for always taking pictures of food at events and letting me use them! // Piltide eest tänan vahvat Sandrat blogist Sandrelle, kes ikka üritustel toidust pilti ka teeb ja lubab mul oma pilte kasutada! 

My Parisian Vlog

Last week's trip to Paris (How was this only last week by the way, it feels like a month ago!) was the first one, I think, where I made more video clips than scenic photos. Usually, my travel albums (digital, of course), are full of architectural gems and pretty parks, not awkward clips of me talking to a camera. I feel that I'm getting more and more used to the art of vlogging, at least I've got over my shyness of walking on the street and talking to myself. Totally normal, right? 

I hope you enjoy those few postcards I've decided to share with you. The vlog is again in Estonian, so if you feel like learning a new language, go and click play! Oh, and if you want me to write about how I feel about Paris or give you any tips, then let me know in the comments. I currently have a friend over here in Utrecht, so I'll keep this post short today and go have dinner with her instead. 

Au revoir! 

Minu eelmise nädala reis Pariisi oli vist esimene, mille jooksul filmisin rohkem igasuguseid videoklippe kui tegin ilusaid fotosid. Tavaliselt on mu digitaalsed albumid täis pilte arhitektuurist ja suurejoonelistest parkidest, mitte veidratest videotest, kus ma iseendaga räägin. Kuigi mulle tundub, et hakkan selle vlogimisega aina rohkem ära harjuma ja mulle tundub, et vähemalt hirmust tänaval kõndida ja kaameraga rääkida olen ma üle saanud. See on ju täiesti normaalne asi, mida teha! Tegelikult oleks mul väga hea meel, kui te jätaksite kommentaari nõuannetega, mida ma oma vlogides teisiti või üldse mitte teha võiksin, sest ma ikkagi ei saa aru, kas see vlogimine on minu jaoks või mitte...

Vaadake ilusaid pilte Pariisist ja siis minge lennukipileteid ja AirBnb'd broneerima, sest isu selleks tuleb teil kindlasti peale! (Kuigi meie ostsime hoopis bussipiletid ja loksusime seitse tundi mööda kiirteid tagasi.) Ja kui teil tekib vähegi küsimusi selle kohta, mida Pariisis peale croissantide söömise ja Eiffeli torni vaatamise veel teha, siis küsige kindlasti. Võib-olla ma isegi võtan end ükspäev kokku ja kirjutan selle postituse juurde natuke pikema reisikokkuvõtte. Praegu on mul aga sõbranna siin Utrechtis külas ja pikema jutu asemel lähen hoopis temaga õhtust sööma! 

Au revoir! 

Golden Leaves In Paris

Bonjour! I didn't advertise it here on the blog too much (actually only gave one little clue), but this Tuesday a few Erasmus friends and I hopped on a six-hour-bus from Utrecht to spend two and a half glorious days in Paris! It was the first time in the city of love and light for all of us, so we made the most of our central AirBnb apartment and spent the days walking around, discovering all the tourist sites and exploring different neighbourhoods. Keep your eyes peeled for a architecture-filled travel post and a cheeky little vlog (including everything from Picasso and postcards to eclairs and the famous tower) coming soon! 

For now, let's focus on the outfit. You may recognise the dress from a wishlist post a few weeks back. The thing is, I'd finished all my exams and group assignments for this block and had a trip to Paris ahead of me, which all made a perfect mix of reasons for buying a new dress. Turns out, this seventies-inspired beauty was the last one in stock in the closest H&M and it also happened to be my size, so it was certainly made to be. 

I really adore the golden-leaved print on it and the funky ruffled sleeves and neckline. As I've said before, it's perfect for all the Christmas parties and would definitely look adorable with New Year's fireworks going out on the background too, so I'm most certain that I'll wear it a lot during the festive season. 

Bisous! 

Bonjour! Ma ei ole sellest blogis küll eriti palju rääkinud (tegelikult vist ainult vihjasin korra), aga sel teisipäeval istusime toredate Erasmuse sõpradega bussi ja pärast kuuetunnist sõitu jõudsime Pariisi. Keegi meist ei olnud varem armastuse ja valguse linnaks tituleeritud imeilusas Pariisis käinud, nii et oma kahe ja poole päeva jooksul turistitasime korralikult, vaatasime ära kõik põhilised turistikohad ja käisime ringi igasugustes erinevates linnaosades. Lähiajal võitegi blogis oodata üht arhitektuuri, postkaarte ja ekleere täis postitust ning loomulikult lõbusat reisivlogi! 

Nüüd aga keskendugem mu riietusele. Võib-olla tunnete kleidi ära ja mäletate seda ühest paari nädala tagusest "asjad, mida tahaksin endale osta" postitusest? Asi on selles, et olin kõik eksamid ja rühmatööd ära teinud, ees ootas reis Pariisi ja kõik see kokku andis mulle ideaalse vabanduse endale uus kleit osta. Tuli välja, et see seitsmekümnendatest inspireeritud kleidike oli mulle lähimas H&Mis viimane, lisaks ka minu suuruses. Ma ju ei saanud seda ostmata jätta? 

Mulle nii meeldib selle kleidi kuldse niidiga kaunistatud lehemuster ning ägedad satsilised varrukad ja kraeosa. Nagu ma juba varem mainisin, siis sobib see kleit kõikidele võimalikele jõulupidudele ja kindlasti klapib eriti hästi uusaastaöö ilutulestikusäraga, mistõttu olen kindel, et kannan seda pühade ajal mitu korda. Muidugi ainult sel juhul, kui ma nüüd leian endale lennu Eestisse ja tagasi, et üldse jõulude ajal kodus olla, sest naiivses usus broneerisin endale Estonian Airi lennupiletid, millega nüüd pole midagi peale hakata. Nii et laupäevaõhtuse mõnulemise asemel panen püsti väikestviisi reisibüroo ja otsin endale, perele ja Mirkole võimalusi Eesti ja Hollandi vahelt reisida.

Musid! 

 Dress- H&M, Hat- Topshop, Bag- Vintage, Loafers- New Look, Watch- Komono

Let's Talk About... Buying Instagram Followers

On a fine Sunday morning, when I enjoying my morning ritual of hot lemon water and a scroll-through on Instagram, I did something daring. I somehow ended up on one of those half-spammy accounts that promise to shoot your follower number into unbelievable heights for just a few dollars. You know, that kind of half-spammy account that has pictures advertising their "service" with a few dozen followers and follows thousands itself.

So I was sitting in the warm embrace of my duvet, half-tucked-in and wondering if it actually works. And if, then how? So I clicked the "link in bio", dodged all the spam adverts trying to get to me and just for the lols, added five hundred followers to my online basket for just six dollars. Hundred seemed kind of little, a thousand already too much. On that moment, I didn't believe that I would actually freaking buy the five hundred barely there followers. I just wanted to know, how far could I go until I have to pay a sum equal to the deposit of my future home and include three drops of blood to it or if I have to give them some personal details that I'd really just keep to myself. Anyway, I was quite sure that I'd quit this experiment at one point, because it simply can't be that somewhere out there are people whose jobs are to follow hundreds of random Instagram accounts every day. And that they get paid a few lousy dollars for it, if even that? 

My next thought was "Oh, so Paypal works on your phone too..." and then it was already too late to back out. In a weird way, I felt extremely guilty, like I'd lied to my parents about where I'd actually been last night (which has never happened, FYI) or like I'd been caught cheating on a test (which has also never happened). I felt like a big fat liar, so the first thing I did was reach for my phone and call my boyfriend to confess about what I'd just done. In addition to being slightly mad and then laughing a bit, he explained that there's actually no one with a job like that and it's all done by computers programmed to follow people on Instagram, with the money probably going to some greasy-haired IT guy somewhere in Turkey or India. 

Everyday life almost made me forget my Sunday morning experiment, when a few days later, following the same morning routine, I realised that overnight my Instagram account had a few more than a thousand followers, instead of the five hundred it had had the night before. I clicked through all the accounts and realised that none of them have photos and barely any followers, so basically they're the Instagram equivalent of Twitter eggs. However, considering how many people they follow, then the amount of time they presumably spend on Instagram every day is unhealthy. So that's how I found out how you can buy followers on Instagram. 

The sad thing is though, that since it is so easy to buy fans for yourself, then it's also incredibly simple to deceive your followers and future collaborators. Such shady business only lies on everyone's own conscience and there is no law, code of ethics or peer pressure strong enough to stop those petty cheaters. When a popular blogger can accept PR gifts and awesome collaborations knowing, that actually it wasn't their witty writing and perfectly bokeh pictures that made them important, but their fairly thick wallet, then it's only their own problem. All others can be proud of what they have achieved without the help of Indian IT guys. 

It's also possible that a little playing with numbers doesn't actually belittle the content and quality of someone's creations (which is what blogs and Instagram accounts basically are). Does the one with the most money to make themselves popular, win in the end? Does it really matter who wins?

PS. Speaking of Instagram, I am currently in glorious Paris, so if you want to keep up with me and maybe be a through-and-through real follower, head over to my account here. I left my computer home, so I am in vacation mode, but of course gathering material for many Paris-themed posts to come. 

Räägime natukene... Instagramis jälgijate ostmisest.

Ühel ilusal pühapäevahommikul, kui ma olin parajasti teostamas oma hommikust kuuma sidrunivee ja Instagrami läbisirvimise rutiini, tegin ühe julge teo. Jõudsin kuidagi järjekordse Instagrami-kontoni, mis lubab mõne(kümne) dollari eest visata su jälgijanumbrid enneolematutesse kõrgustesse. Teate küll, sellised poolspämmerite moodi kontod, kus kõik pildid reklaamivad nende "teenust", jälgijaid on mõnikümmend ja ise jälgivad tuhandeid.

Istusin oma pehmes voodis, pooleldi veel teki all ja mõtlesin, kas see tõesti töötab. Ja kuidas see töötab? Klikkisin nende veebilehele, tõrjusin kõiki reklaamilinke ja lihtsalt huvi pärast lisasin oma "ostukorvi" kuue dollari eest viissada jälgijat. Sada tundus kuidagi vähe, tuhat jälle palju. Sel hetkel ma veel ei arvanud, et ma päriselt need viissada poolfiktiivset jälgijat ka ostan. Tahtsin lihtsalt teada, kui kaugele ma saan minna, enne kui selgub, et pean maksma hoopis oma tulevase kodu sissemakse ja kolm tilka verd pealekauba või pean andma neile delikaatseid isikuandmeid, mida ma kindlasti jagada ei tahaks. Mõtlesin, et ühel hetkel jätan selle nalja igatahes pooleli, sest pole ju võimalik, et kuskil on inimesed, kelle töö ongi päevast päeva võõrastel kontodel "Follow" vajutada? Kas nad saavad selle eest palka vaid paar dollarit, kui sedagi? 

Mu järgmine mõte oli, et "Aa, Paypal töötab telefonis ka.." ning siis oli juba hilja taganeda. Imelikul kombel tundsin sekundipealt samal hetkel meeletut süütunnet, nagu oleksin vanematele valetanud selle kohta, kus ma eelmisel õhtul tegelikult olin (mida ma kusjuures kunagi teinud ei ole) või jäänud kontrolltöö tegemisel spikerdamisega vahele (mida ka juhtunud ei ole). Tundsin end nii valelikuna, et haarasin kohe telefoni järele, helistasin Mirkole ja tunnistasin üles, millega ma just hakkama olin saanud. Muu hulgas selgitas ta, et tegelikult teevad kogu rasket jälgimistööd valmisprogrammeeritud arvutid ja ilmselt saab kogu minusuguste naiivitaride raha endale mõni patsiga IT-poiss kuskil Türgis või Indias. 

Olin oma pühapäevahommikuse eksperimendi juba igapäevatoimetuse sabinas unustanud, kui mõni päev hiljem samasugust hommikurutiini läbides avastasin, et üleöö on minu Instagrami kontot jälgimas umbes viiesaja inimese asemel tuhatkond ja sain aru, et nüüd taganemisteed ei ole. Klikkisin neid kontosid läbi ja kõik olidki suvalise nime ja pildiga kontod, kellel endal pole ühtegi pilti, kuid arvestades, kui mitut tuhandet inimest nad jälgivad, peaksid nad Instagramis veetma vähemalt kolm pikka tundi oma päevast. Niimoodi ma saingi teada, kuidas Instagramis jälgijate ostmine käib. 

Tõsiasi on aga see, et kuna selline fännide ostmine on nii lihtne, on väga kerge lisaks blogilugejatele petta ka potentsiaalseid koostööpartnereid, kes ei vaevu iga konto ja blogi sisusse süvenema. Selline sahkerdamine peaks minu arvates jääma igaühe südametunnistusele ning ei ole olemas ühtegi eetikakoodeksit, seadust või kuitahes tugevat kaaslaste survet, et need blogimaailma pisisulid vahele võtta. Kui üks populaarne blogija suudab vastu võtta kingitusi ja koostööprojekte, teades, et tegelikult ei teinud teda populaarseks tema põnevad kirjutised ja kaunid pildid, vaid hoopis paks rahakott, on see ainult tema enda probleem ning teised saavad uhked olla selle üle, mida nad on tegelikult saavutanud. 

Samas võib ju vaielda, kas numbritega valetamine muudab kellegi loomingu (mida blogid ja Instagrami-kontod põhimõtteliselt on) sisu ja kvaliteeti. Kas lõpuks võidab see, kellel on kõige rohkem raha, et ennast populaarseks valetada? Kas see on üldse oluline, kes võidab? 

PS. Instagramist rääkides... Ma olen praegu imelises Pariisis, nii et kui te tahate minu tegemistel silma peal hoida ja võib-olla päris luust ja lihast jälgijad olla, siis minge aga julgelt mu Instagrami kontole siin. Jätsin arvuti koju, olen puhkuselainel ja vahepeal midagi ei postita, aga luban, et kogun mitme postituse jagu ilusaid pilte, mida teiega tagasi olles jagda. 

Shopping List: Pussy Bow Blouses

Carrying on with the bow theme on this blog, I'm bringing you a short shopping list inspired by my last outfit post. So if you, like me, felt that you definitely need another perfectly preppy and slightly Seventies pussy bow blouse in your life, then look no further. As always, the selection is from my favourite high street stores and totally affordable. There's also quite a few similar blouses in River Island, but for some reason their product photos had the bows undone, but I wanted all the tops in this collage to be bow-tiful, so I decided not to include those. 

I actually even googled the term "pussy bow", just to make sure that I am indeed talking about shirts and not something super saucy about female genitals. So, interesting facts about the bow! It's named like that, because it resembled a bow tied around a kitten's neck (which sounds too cute and we should bring back this trend!). One of the most powerful women said to be a fan of the pussy bow look was Margaret Thatcher. According to numerous fashion websites, the trend has made a comeback in 2011, 2013 and 2015, so has it ever actually gone out? 

Jätkan lipsukeste temaatikaga siin blogis ja toon teieni šoppamispostituse, mille peategelaseks on mu eelmisest outfitipostitusest tuttav laisa lipsuga pluss. Kui teile, nagu mullegi, tundus neid pilte vaadates, et oleks oma garderoobi vaja üht armsat lipsukesega pluusi, siis olete õiges kohas. Nagu alati, on mu valik täiesti tavalistest riidepoodidest ja täiesti mõistlikke hindadega. Tegelikult on päris hea valik selliseid pluuse ka River Islandis, aga kuna nende tootepiltidel olid lipsud lahti jäetud ja ma tahtsin, et siin kollaažis oleks nii palju lipsukesi (ja litreid!) kui võimalik, siis pidid need pluusikesed kahjuks välja jääma. 

Inglise keeles nimetatakse selliseid lipsukesi "pussy bow" ja ma igaks juhuks isegi guugeldasin seda sõnapaari, et täiesti kindel olla, et ma räägin ikkagi pluusidest ja mitte kogemata naiste suguelunditest. Igatahes, mõned huvitavad faktid selliste lipsude kohta! Nimi ise tuleb sellest, et kunagi seoti kassipoegadele kaela ümber lipsukesi, mis kõlab totaalselt armsana ja mina hääletan selle trendi tagasitoomise poolt. Üks kõige kuulsamaid ja mõjukamaid "pussy bow" fänne oli Ühendkuningriigi peaminister Margaret Thatcher. Erinevate moeteemaliste veebilehtede kohaselt on see trend teinud tagasituleku aastatel 2011, 2013 ja 2015, nii et kas see on üldse kunagi moest ära läinud? 

Vero Moda nude blouse 29.95€ - Seppälä deep purple blouse 34.95€ - Marks&Spencer satin blouse 43.95€ - H&M neck tie blouse 24.99€