A Special Piece Of Jewellery

I've never been a fan of big and flashy jewellery, but aside from a few modest rings and bracelets that you see in my outfit posts, there's more than meets the eye. For as long as I can remember, I've worn a delicate silver necklace with a meaningful pendant - first it was my star sign Aries, then a sparkling P and now a special souvenir from the Montserrat monastery near Barcelona. Then there's a few heirloom pieces which I hold dearer than I actually realise. My grandmother's graduation ring is such a big part of me that I actually forgot to include it on the pictures and I can imagine that only a wedding ring can replace that. All those pieces have a story behind them and on this Valentine's day I'm inviting you to meet my special ones. 

Mulle pole kunagi suured ja silmapaistvad ehted meeldinud, aga lisaks mõnele tagasihoidlikule sõrmusele ja käevõrule, mida te blogis näinud olete, kannan ma igapäevaselt ka ehteid, mis tihti kaamerasilma ette ei jää. Umbes nii kaua, kui mäletan, olen kandnud hõbekeed mõne tähendusrikka ripatsiga - kõigepealt oli selleks minu tähtkuju Jäära sümboliga ripats, siis üks sädelev P täht ja praegu kaunistab mu kaela Barcelonast toodud eriline suveniir. Lisaks on mul mõned esivanematelt päritud ehted, mis on mulle isegi tähtsamad, kui ma vist aru saan. Mu vanaema (kes käis muide samas koolis, kus minagi) lõpusõrmus näiteks ununeski pildile panemata, sest see on tõesti nii igapäevane osa minust ja kujutan ette, et ainult abielusõrmus suudab selle koha täita. Kõikidel nendel ehetel on oma lugu ja sel valentinipäeval kutsungi teid neist lugudest osa saama. 

First and foremost, the oldest piece, which is my great grandmother's locket, keeping the pictures of her and her husband, my great grandfather. It then belonged to my paternal grandmother and for the past ten or so years has held a special spot in my jewellery box. I love the feeling of memories, not even mine, that the locket carries and oh how I wish to still have my grandmother here to ask her about all sorts of stories. Although in a way, it makes the locket (and my ring) even more special - the fact that those stories are so terminally intangible. 

Kõige tähtsam ja vanem ese on mu vanavanaema medaljon, mis hoiab endas tema ja tema abikaasa, minu vanavanaisa, pilte. Ripatsi järgmine omanik oli mu isapoolne vanaema ja viimased kümmekond aastat on see seisnud erilisel kohal minu ehtekarbis. Mulle meeldib tunne, et iga kord, kui medaljoni kannan, on minu kaasas ka mälestused, mis isegi ei ole minu omad ja oi, kuidas ma soovin, et saaksin oma vanaemalt pärida igasuguste põnevate lugude kohta. Kuigi omamoodi kombel muudabki medaljoni (ja mu sõrmuse) veelgi erilisemaks see, et kõik need lood on nii pöördumatult kättesaamatud. 

My faux crystal P pendant has a whole other story behind it. I developed a slight obsession with single letter pendants way back in 2007, when the second film of High School Musical had just come out. Any HSM fan will know that there's a scene in the beginning where Troy (let's just have a moment to swoon over Zac Efron here, it is Valentine's day after all) gives Vanessa a necklace with a T on it, T as in Troy. Not having a Troy of my own, I decided to find a pendant with my initials and then proudly wore it for at least the next five years. 

If I wasn't carrying my sparkly P, I most definitely had that "Illuminated" necklace on, which is another fangirl story. I got it around 2012, after being inspired and so incredibly obsessed with Hurts, a band of two synth pop making, suit-wearing British guys and melancholic lyric wizards. Despite being mistaken for a nod to all things hipster, "Illuminated" is actually the title of one of my favourite Hurts songs, one of the songs I always sing scream along to on their live shows, while trying to hold back my tears. 

Minu võltskristallidega P ripatsiga on jälle omamoodi lugu. Sellised nimetähega ripatsid hakkasid mulle meeldima umbes 2007. aastal, kui tuli välja filmi "High School Musical" teine osa. Iga korralik fänn nüüd kohe teab, et suhteliselt filmi alguses kinkis Troy (siinkohal võiks võtta ka hetke Zac Efroni imetlemiseks, on ju ikkagi valentinipäev) Vanessale T tähega kaelakee, T nagu Troy. Oma Troyd mul siis ei olnud, nii et võtsin nõuks enda nimetähega ripats leida ja kandsin seda vähemalt järgnevad viis aastat. 

Kui mul parasjagu P ripats kaelas ei olnud, asendas seda kindlasti kaelakee kirjaga "Illuminated", mis on järgmine fännilugu. 2012. aastaks meeldisid mulle briti popbändi Hurts ülikonnastatud mehed ja südantlõhestavad laulusõnad juba nii palju, et tellisin endale lemmiklaulu pealkirjaga kaelakee. Kuigi tihti arvatakse, et see on austusavaldus hipsterkultuurile, siis tegelikult on see ikkagi meeldetuletus loost, mida ma igal live-esinemisel pisaraid tagasi hoides kõvasti kaasa laulan karjun. 

Last, but not least, my most recent addition to the special collection is a pendant I got on a trip to Barcelona around this time last year. On one of the five days in the Catalonian capital, we decided to take a trip to the mountains outside the city and pay a visit to the monastery in Montserrat. Surrounded by picturesque cliffs sits one of the most amazing Gothic cathedral I've ever seen and inside it, a figure of the Virgin Mary of Montserrat, who has supposedly been spotted there. Now, I'm not religious, but I definitely felt an otherworldly presence by the Virgin and decided that I want something more than just a postcard to keep reminding me of the experience. So I've been wearing a pendant with her ever since. 

Kõige hilisem liige minu eriliste ehete kollektsioonis on ripats, mille tõin eelmisel aastal suveniirina kaasa Barcelonast. Olime seal üle viie päeva ja mõtlesime ühel päeval hoopis linnast välja sõita ja vaadata Montserrat' hingematvaid mägesid ja sajanditevanust kloostrit. Imeliste kaljude vahel asub üks kõige kaunimaid katedraale, mida ma kunagi näinud olen, mis omakorda hoiab endas Montserrat' Neitsi Maarja kuju, kes olevat end kunagi ka seal ilmutanud. Ma ei ole küll usklik, aga selle kuju läheduses tundsin tõepoolest mingit seletamatut energiat ja otsustasin, et tahan sellest kogemusest mõnd tähenduslikumat suveniiri kui lihtsalt postkaart. Seega olengi tollest reisist alates endaga hoopis Eestimaa kaitsepühakut kaasas kandnud.