Some Sunday Reading

If there's one thing getting me excited for Autumn, it's the promise of rainy days spent indoors, with a list of bookmarked articles waiting to read and an irl stack of books by my bed. Hot chocolate and scented candles totally optional, but some biscuits are a must. As today's weather successfully replicated that autumnal cliché and I have a fair list of great reads lined up, I thought it appropriate to share my finds with you too. So grab a blanket and a cup of tea and get ready to delve into the online. (Or if you're reading this in the sunshine somewhere, make yourself a mocktail and enjoy those last rays with some good reads.) 

______________

Sügis on hirmuäratavalt lähedal ja siiani ainus asi, mis mind ses osas vähegi elevile ajab, on mõte sellest, kuidas ma istun toas ja loen kümneid artikleid, mis juba ammu kuskil unustatud brauserikaustas lebavad, voodi kõrval on kuhi pärisraamatuid ja õues krabistab vihma sadada. Kakao ja lõhnaküünlad on vabatahtlik valik, küpsised peavad kõrval olema. Kuna tänane ilm soosib täpselt sellist sügisetegevust ja mul on korralik posu lugemismaterjali kõrvale pandud, siis mõtlesin oma viimase aja lemmikartikleid teiega ka jagada. Nii et haarake mõnus tekike, tass teed ja pange end internetisügavusse sukeldumiseks valmis. (Kui juhuslikult teie kandis on veel soe suveilm, siis minugipoolest, asendage tee jääkülma smuutiga ja tekk päevituslinaga, lugemine on päikese käes ka mõnus.) 

First of all, I need to get it out there that I've totally fallen for The Man Repeller. They've been around for ages, I know, but somehow I just recently got into their witty writing and slightly sarcastic commentaries. Basically everything they post is pure gold, but I really related to this piece on summer anxiety - discussing all the reasons why we feel the good old lanadelreyish summertime sadness once August rolls around, when we actually have one whole month of summer to our fingertips. Also, you won't regret reading the philosophers' round table discussing all things Instagram. 

On the topic of Instagram, which I'm sure you can tell is one of my favourites, Pandora Sykes argumented about the growing trend of being a creator (or even worse, a curator) on Instagram and the social media savvy millennias using it to their advantage. She's not shy of sarcasm and is definitely a blog that I'll be returing back to weekly.  

Continuing with millennials (another headline-bait that always gets me), I'm sure most of you love "Friends" as much as I do. I'm never one to switch the channel when these sweet reruns are on and I'm certainly not ashamed of the fact that I've spent some significant hours of my life watching all the episodes in order. This Vulture story investigates exactly into the phenomenon of why a 20-year-old show is still so popular on TV and streaming services. Almost a generation has passed since the first appearance of Monica, Ross, Rachel et al on the screen (in fact, I was five months old at the time) and there's certainly more modern shows around, but something about "Friends" still enchants me. 

In light of the Olympics and several big movie releases taking over the entertainment pages, this Vox story compiling eight textbook examples about male journalists using one too many lines to describe the way their intervuee looks was a refreshing read. Sexism is real in life and media and sadly, still practised way too often, even in more forward thinking publictions. What I would have loved to see in the article is the other side of the coin - women portraying men. I'm sure that quite a few female reporters are quilty of emphasizing the muscles and not the ideas. 

Is the following real life or well-crafted fiction? The heir to a fashion power house is assassinated, the firm spirals downhill and after two years of investigation, his wife is put behind bars, quilty of ordering the murder. She then spends 16 years in prison and when offered to get out early on the term that she gets a job, she refuses, saying that she's never worked a day in her life. There's no maffia involved in this thrilling story of how the Gucci family was outplayed, but only boiling mediterranian temperament. Honestly, the storytelling in this piece should be an example at all media schools and the plot is more thrilling that in some of the books out there. 

Esiteks pean südamelt ära saama selle, kui kõrvuni armunud ma olen saiti nimega The Man Repeller. Ühest moeblogist alguse saanud ja nüüd arvestatavaks meediaäriks kasvanud leht on juba aastaid tegev olnud, aga millegipärast avastasin ma nende mõnusalt sarkastilise ja äraütlemata päevakajalise kirjutamisstiili alles hiljuti. Põhimõtteliselt on kõik nende postitatu lugemist väärt, aga eriti kõnetas mind see mõttevahetus suvise ärevuse teemadel - miks paljusid tabab augustikuu kukkudes kurb meeleolu, kuigi suveaega on ju veel terve kuu jagu käeulatuses. Soovitan soojalt ka lõbusalt filosoofide vestlusringi, kus Nietsched ja muud kutid räägivad suu puhtaks Instagrami teemadel. 

Ja kui juba jutt Instagrami peale läks (olete ilmselt juba aru saanud, et see on üks mu lemmikteemasid üldse), siis soovitan ka Pandora Sykesi blogi ja tema arvamust selle kohta, et iga teise tibi Instagrami profiilil seisab tähtis sõna "kuraator". Sarkasmist tema kirjutistes puudu ei jää ja tema blogi poole pöördun ka vähemalt nädalas korra tagasi.

Millennialitest edasi rääkides (mis on teine pealkirja-võlusõna, mis mind alati klikkima paneb), siis ma usun, et ei pane väga mööda, kui ütlen, et enamik teist armastab telesarja "Sõbrad" vähemalt sama palju kui mina. Nende korduste ajal ma kanalit igatahes ei vaheta ja kindlasti ei häbene ma ka seda, et olen märkimisväärse osa oma elust kulutanud sellele, et kõik osad järjestikku läbi vaatada. See Vulturi lugu uuribki, miks üks kümnenditetagune sari ikka veel nii populaarne on. Rossi, Racheli, Monica ja teiste esmakordsest eetrisse ilmumisest on möödas pea üks generatsioon (mina olin sel hetkel näiteks viiekuune) ja kaasaegsematest sarjadest ei ole kahtlemata puudust, aga miski just "Sõprade" juures võlub ikka veel nii paljusid. 

Olümpiamängude ja mitmete suurte filmiesilinastuste valguses on ajalehtede-ajakirjade küljed täis mitmeid-mitmeid portreelugusid peategelastest ja vapustavatest sportlastest, kuid paljude nende lugude toon keskendub liialt intervjueeritavate välimusele ja vähem nende inspireerivale olemusele. See Voxi lugu võtab kokku kaheksa õpikunäidet sellest, kuidas meesajakirjanikud on enda naisallikatest maalinud kahetsusväärselt seksistliku pildi, mis ei toeta kuidagi loo sisu ega ole tegelikult vajalikud ka nende naiste kujutamiseks. Patust ei ole ju tegelikult puhtad ka eesti ajakirjanikud, näiteks üks mu õppejõude, kes järjepidevalt teeb lugusid sellest, kuidas "õrnad naised karmis meeste maailmas hakkama saavad". Eriti 5+ oleks see artikkel siis, kui sisse oleks toodud ka mündi teine külg - naised portreteerimas mehi - sest ma olen kindel, et nii mõnigi naisajakirjanik on keskendunud liiga palju musklitele ja liiga vähe ajukäärudele.  

Lõpetuseks üks lõbus lugu Itaaliast, mis võiks kandideerida aasta thrilleri auhinnale, aga on tegelikult täiesti tõsieluline lugu keevalisest vahemere temperamendist ja suurtest rahadest. Kui Gucci moemaja varanduse ja nime pärija oma kontori juures tapeti, hakkas firmal varasemast veel halvemini minema ning pärast kaht aastat uurimist võeti kahtlusalusena kinni mehe eksnaine. Tapatöö tellinud naine veetis lõpuks 16 aastat vangis, keeldudes isegi varem trellide tagant lahkuma. Seda jutuvestmise oskust, mis selles artiklis lahti rullub, peaks igas ajakirjandust õpetavas koolis näiteks tooma ja kogu lugu on üleüldse põnevam kui paljud seiklusjuturaamatud.