Why Cutting Up Magazines Is As Good As Therapy

Alright, I've never been to any kind of therapy, but for the last few years, come January, I'm hit by a creative vibe like no else. Since I couldn't draw even if my life depended on it and taking on large scale projects always leaves me disappointed in the end (I need to tell you the story of how I wanted to make a sequined skirt...), I've channeled my creativity into scrapbooking. Simple, calming and kind of recycling (which is also cheaper than therapy!) - perfect!

I can't think of a better pastime for those lazy days between winter holidays, when all you want to do is stay inside in your pajamas, but also do something vaguely productive. I always start with tidying up and then turn to filling out my scrapbook, because I've found so many cool pictures, magazine articles and other memorabilia that all needs to be documented. Which is also what happened this year, when I decided to clean out a few drawers and then accidentally stumbled upon my scrapbook. 

Tõtt-öelda ei ole ma kunagi ühegi teraapiavormiga kokku puutunud, mis on vast ikkagi hea asi, aga iga aasta alguses olen ma eriti innukas midagi loomingulist korda saatma ja ette võtma. Kuna ma siiski joonistada ei oska ning ei oskaks ka siis, kui mu elu sellest oleneks ja pikaajalisi isetegemisprojekte ma kätte ei taha võtta, sest kui ma need katki jätan, kipun endas vägagi pettunud olema (peaksin teile rääkima ühe suurejoonelise litriseeliku loo), siis suunan kogu oma loomingulisusehoo scrapbooki ehk sõnastiku järgi "ajaleheväljalõigete albumi" tegemiseks. 

Ma ei suuda välja mõelda paremat viisi nende talviste tähtpäevade ümber jäävate igavate-pimedate päevade sisustamiseks, sest siis on alati tahtmine kogu päev pidžaamade väel toas mööda saata, aga samas nagu tahaks midagi kasulikku ka teha. Mina näiteks alati alustan koristamisega ja siis kogemata juhtun oma albumit täitma, sest koristamise käigus olen leidnud nii palju ägedaid pilte, ajakirjaartikleid ja mäletamisväärseid hetki meenutavaid paberikesi, et pean kõik dokumenteerima. Täpselt nii juhtus ka sel aastal, kui võtsin eesmärgiks kaks sahtlit korda teha ja siis kogemata sattusin oma albumi peale. 

I've actually been quite lazy with keeping up with my little way-to-find-inspiration hobby lately. I used to diligently take a few hours or so every month, or whenever I'd finished properly reading through another Vogue, to go through my notes that I'd made in the magazine, find the pages that I'd noted down as important or inspiring and then rip, cut and stick them into my scrapbook. Usually plain old paper tape helped me with it, but towards the end of my book, I started doodling with a simple black marker or adding notes to make it more personal. 

My scrapbook, which was bought as a Christmas present around four years ago and is now very much full (and has doubled the size in thickness!) also has a handy little pocket in the front cover, which is like a secret box where I keep the hugely sentimental stuff such as concert tickets, setlists and a pair of 3D glasses from Kraftwerk's set. There's also notes for dream interviews with favourite bands and a million and one post-its with, you guessed it, more notes! 

I actually have a new base for a scrapbook for a year already, but I've only managed to fill three pages of it - one for New Year's resolutions and one for planning a summer's trip. That notebook is from Studio Tartuensis, a local company making notebooks by recycling old books - that itself should be inspiring!

As I said, taking the time to sit down and do something slightly creative like this is so incredibly calming and I need to remind myself to do this more often. I love flipping through my old scrapbook and I'm actually quite proud of my little doodles and pretty pictures that still keep inspiring my style. Not to mention the inspiration that hits me straight in my face every time and makes me want to blog and write for days! Plus it's always fun to revisit those memories. 

 

Viimasel ajal olen selle inspireeriva hobi elus hoidmisega suhteliselt laisk olnud. Paar aastat tagasi võtsin pea igal kuul, või siis millal iganes ma lõpetasin järjekordse Vogue'i kaanest kaaneni lugemise, kohusetundlikult paar tundi, et ajakiri uuesti läbi lehitseda, vaadata läbi oma märkmed, mis ma artiklite juurde teinud olin ning siis rebida, lõigata ja kleepida kõik olulisemad pildid ja mõned huvitavamad tektsilõigud oma albumisse-märkmikusse. Tavaliselt tuli mulle appi vana hea paberteip, aga lõpuks hakkasin peenikese musta markeriga igasuguseid kritseldusi juurde tegema, et asjale pisut rohkem personaalset hõngu anda või siis lihtsalt oma olematut kunstisoont kuidagi veel välja elada. 

Kusjuures sarnase hobiga tegelesin ka varajases teismeeas, kui lõikasin seltskonnaajakirjadest iidolite ja niisama nunnude kuttide pilte välja ja siis sättisin need fotoalbumi vahele. Kahjuks olen kõik sellised inspiratsioonialbumid juba ära visanud ning ei saa teile näidata pilte noorest Robbie Williamsist või neist vähestest "Gossip Girli" kangelannade piltidest, mis eesti ajakirjades ilmusid. 

Minu spiraalmärkmikul on ka eriti nutikas tasku esikaane sees, mis töötab minu jaoks justkui salalaekana, kuhu olen kogunud igasuguseid mälestusesemeid alates kontserdipiletitest lõpetades intervjuuküsimustega lemmikbändile, kui mul kunagi selline võimalus peaks tekkima. Kõikidest nendest märkmetest ja paberikestest on see mitme aasta vanune album juba poole paksemaks läinud. 

Mul on uueks albumiks juba kaustik ammu olemas, aga siiani olen jõudnud sealt täita vaid kolm lehekülge - uusaastalubadused eelmiseks aastaks ja ühe suvise reisi planeerimismärkmed. Nagu ma ütlesin, on selline vaikne nokitsemine ja samal ajal ka mõnusalt inspiratsiooni kogumine eriti rahustav ja terapeutiline ning ma peaksin endale tihemini meelde tuletama, et mu scrapbook ootab täitmist. Vana täidetud albumit on nii põnev lehitseda, sest iga kord üllatun ma, kui ilusaid pilte ma ikkagi valinud olen ja kui toredaid mälestusi see mulle meelde tuletab. Rääkimata veel sellest inspiratsioonilainest, mis mulle iga kord otse näkku lahvatab!

Muuseas, Apollo raamatupoodides (siin) on täpselt samasugune jooneline spiraalkaustik ikka veel müügil, kui kellelgi suur albumimeisterdamise himu tekkis. Leidsin hästi ilusa kaustiku ka Rahva Raamatust (siin) ning eriti ainulaadseid ja keskkonnasõbralikke kaustikuid leiab ka Studio Tartuensis valikust (siin). Nad muudavad vanad raamatud märkmikeks ja iga kord kui nende tooteid veebipoes või päriselus sirvin, siis üritan välja mõelda igasuguseid otstarbeid kõikedele neile märkmikele, mida ma endale tahaksin.