The title of this post is thoroughly justified, because Venice really feels like a living, breathing postcard that sucks you in to its little alleys of narrow houses and gondola-filled canals. One thing that you don't see on the postcards (or the planned Instagrams), however, are the thousands of tourists swarming over the Rialto bridge and making their way through said alleys towards St. Mark's square. Even though Pinterest paints a pretty picture of a romantic Venice, the reality was quite overwhelming (funfact: there are more tourists visiting Venice daily than there are locals living there!).

_______________

See pealkiri sobib tänasele postitusele ehk liigagi hästi, sest Veneetsia tõesti tundub nagu elav ja hingav postkaart, mis imeb iga külastaja oma kitsaste majade ja looklevate kanalitega täietud rägastikku. Üks, mis aga postkaartidelt (ega planeeritud Instagrami piltidelt) ei paista, on tuhanded turistid korraga trügimas Rialto sillale või ühtlase massivooluna liikumas Püha Markuse väljaku poole. Kuigi Pinterest maalib Veneetsiast romantilise pildi, oli reaalsus isegi pisut ülevoolav (teadmiseks, et Veneetsiat külastab iga päev rohkem turiste kui seal on elanikke!).

Being the soppy gal I am (and maybe it's the travel-nostalgia talking), now I'm thinking that maybe one day I'd like to have another go at Venice. Maybe if I'm prepared for what I have to expect, I'd see the beauty behind the masses. This time we only managed to spend four hours in the city and decided to skip day two and instead went back to our lovely calm Bergamo. In reality, four hours in Venice was way too short to discover any museums (like the fabulous Guggenheim), try any of the water transport (I'd gone for the water buses, rather than the 80-euro-gondolas) or visit the colorful island of Burano. 

I really wish that I'd seen Venice in the dark, or in the early morning light. Since we stayed in Padova and had to get the train back, that wasn't really an option, but finding a place outside of Venice for the night was one of the good decisions we made. It's a whole lot cheaper, plus gave us a chance to discover one more city (see, I'm addicted to crossing off Italian cities). Dinner-wise we made the right decision to venture to Cannaregio and find a more local restaurant (if those even exist in Venice). Thinking back, I'd love to get lost in the streets one more time. Like it so often happens, memories tend to erase the crappy bits and only leave the good to look back on. 

In short, if you're going to Venice, make sure you do your research properly, unlike me, whose only bit of planning was wearing this striped dress to match the gondoleers. 

Olles pisut liiga nostalgiline ka kõige igapäevasemate asjadega (ja siinkohal võib-olla räägib pisike reisiigatsus), mõtlen ma praegu küll, et tahaks ühel päeval Veneetsiasse tagasi minna. Ehk oleksin ma paremini valmis selleks, mis mind ees ootab, ja oskaksin masside taga linna ilu ka näha? Sel korral kulutasime Veneetsia peale ainult neli tundi ja kuna see ei tekitanud erilist igatsust seal kauem olla, läksime järgmisel päeval hoopis oma armsasse Bergamosse tagasi. Tegelikult aga ei saa selle nelja tunniga väga selget pilti ning jõudsimegi ainult kõige turistimad kohad läbi käia, jätmata aega muuseumitele (näiteks võrratu kaasaegse koguga Guggenheim), ei proovinud ühtegi veesõidukit (aga kindlasti oleks 80-eurose gondli asemel valinud veebussi), samuti ei jõudnud vaadata värvilist 

Burano saart. 

Kujutan ette, et Veneetsia on eriti maagiline ka pimedas või hoopis varahommikuses valguses. Me ööbimise lähedalasuvas Padova linnas ja pidime rongiaknast õhtusele Veneetsiale ainult lehvitama, aga tegelikult oli Veneetsiast väljapool ööbimine üks parimaid mõtteid selle reisi puhul. Esiteks oli see märkimisväärselt odavam ja lisaks saime maha kriipsutada veel ühe Itaalia linna (ma olen põhimõtteliselt sõltuvuses). Õhtusöögi osas otsustasime ka õigesti ja käisime uudistamas väheke vaiksema linnaosa, Cannaregio söögikohti. Tagasi mõeldes tahaksin veel ühe korra nendel väikestel tänavatel ära eksida. Nagu minuga tihti juhtub, siis mälestustes kustuvad kehvemad seigad ära ja igatsema jään ikka ju paremaid hetki. 

Lühidalt, kui plaanite Veneetsiasse minna, siis tehke korralikum taustauuring, mitte nagu minna, kelle ainus planeerimine oli see, et panin selga gondoljeeride särkidega kokku sobiva triibulise kleidi. 

If you're looking for a more thorough guide (and one I completely agree with), I found this one on Non Stop Destination blog, explaining how to enjoy Venice on a budget. If you're into exploring Italy, then make sure you also check out my guides for Verona and Bergamo. //

  Kui te tahate uudistada üht põhjalikumat Veneetsia reisijuhti (millega ma sajaprotsendiliselt nõustun), siis leidsin ühe toreda postituse Non Stop Destination reisiblogist, kus õpetatakse, kuidas Veneetsiat väheke õhema rahakotiga avastada. Üleüldse Itaalia linnadega tutvuse sobitamiseks sobivad ka mu reisipostitused Bergamo ja Verona kohta, kui te neid veel lugenud ei ole. 

5 Tips For Verona

On to more Italian adventures, with Verona, the (un)official city of romance lined up! Although despite the fancy title, I didn't particularly fall in love with it. It did provide some stunning views and gorgeous streets for some hand-in-hand lovey-dovey exploring, but having seen a fair few European old towns in my time, Verona didn't really stand out too much. Of course our two days of walking were filled with oohing-and-aahing too, but instead of a full on city guide I decided to put together a little guidebook of highs and lows for anyone interested in the Italian Città dell'Amore. 

_______________

Edasi Itaalia seikluste juurde, seekord on end järjekorda võtnud Verona, (mitte)ametlik romantikapealinn. Vaatamata uhkele tiitlile, ei suutnud mina sellesse linna päris ära armuda. Kuigi silmailu oli seal rohkem kui raha eest ja kitsastel tänavatel käsikäes jalutamine oh-kui-romantiline, siis paljude teiste Euroopa vanalinnade kõrval jäi Verona pisut igavaks. Muidugi olid meie kaks pikka jalutamispäeva täis ahhetamist ja ohhetamist, aga ühe päris pika reisijuhi asemel mõtlesin lihtsalt anda ülevaate enda lemmikavastustest, kui kellelgi peaks tulema tuju avastada Itaalia Città dell'Amoret. 

AVOID THE TOURIST TRAPS

Every guide in the world will tell you that Verona is the home of Juliet, of Romet and Juliet, and also houses a Collosseum to rival the one in Rome. Sure, check these out once you're there, but don't get stuck in the hoards of middle aged men touching the boob of an iron Juliet or queue up with hundreds of others false-enthusiasts to see the show at the Arena. Maybe it's the hipster traveller in me, but I enjoyed the more quiet streets of the old town far more. Verona houses some picture-perfect churches conveniently scattered around the old town, so take that as a walking guide. Or instead ...

Iga Verona-teemaline reisijuht ütleb teile, et see on Romeost ja Juliast tuntuks saanud Julia kodu ning muu hulgas on linnasüdames ka antiikne amfiteater, mis on pea konkurent Rooma kuulsale kolosseumile. Muidugi tasub needki kohad läbi käia, aga ärge jääge kinni turistihordidesse ega käituge nagu keskealised mehed vask-Julia läikivaid rindasid katsumas, või massientusiastid sadade kaupa Verona Arena järjekorras seismas. Võib-olla räägib minus alternatiivinäljas hipster-reisija, aga mulle meeldisid vaiksed kõrvaltänavad igatahes rohkem. Veronas on mitu imeilusat kirikut, mis on kõik parasjagu vanalinna eri nurkadesse ringi pillutud, nii et võtke kasvõi see enda jalutuskäigu juhiks. Või siis ...

GET HIGH AND ENJOY THE VIEW

Being in the North of Italy, Verona is surrounded by the Alps and the city itself isn't short of hillsides either. So set your sights out of the old town and north of the Adige river and brave the midday sun for a walk up to the Parco Delle Colombare or the Teatro Romane to enjoy sights overlooking the old town. Imagine this in the sunset, with a picnic hamper of wine and cheese! Speaking of views ...

Kuna Verona asub Põhja-Itaalia Alpide piiri ääres, on ka linn ise korralikult künklik. Võtke suund Adige jõest põhja poole, näiteks Parco Delle Collombare kindlusmüüride või Teatro Romano varemete poole. Keskpäevases lauspäikses on ilusti näha päikeseudus mäed ja vanalinna katused, aga kujutage seda ette hoopis õhtupoolikul päikeseloojangul koos veini ja juustu piknikuga! Vaadetest rääkides ...

GIARDINO GIUSTI

As I mentioned in my last post, I fell in love with Verona at the gorgeous gardens of Giusti, home to a carefully planned garden dating back all the way to the 16th century and providing one of the best views of Verona. Sit in the shade of old cypress trees, pose along ancient goddesses and get lost in the hedge labyrinth. We easily spent more than an hour there (with a plan to take outfit photos too), as it is an oasis of calm away from the tourist-filled old town. The only thing missing was a scoop of gelato ...

Jõudsin sellest juba oma eelmises postituses pikalt rääkida, aga ainus koht, millesse ma Veronas tõesti armusin, oli imeilus Giusti aed, üks 16. sajandist pärit hoolikalt planeeritud park, mis muu hulgas pakub ka üht parimat vaadet Verona linnale. Istu küpressipuude varjus, poseeri antiikjumalannade kõrval või proovi ära kaduda põõsalabürindis. Meie veetsime seal aias kindlasti vähemalt tunnikese (kuigi korralikult aega kulus ka piltide klõpsimisele), aga võrreldes vanalinnaga oli see rahu seal lausa nakkav. Ainus, mis puudus, oli üks suussulav jäätisepall ... 

GELATERIA CAFFE ALCOVA DI LA

Situated right by the Ponte Pietra (more views!) at via Cappelleta 23, this place had some of the best gelato we had on our trip through Italy. The boyfriend even declared my pistachio gelato the best he had tasted in this life and that's something! His strawberry sorbet tasted exactly like the frozen strawberries my mom makes for winter, so at least to my tastebuds, it seemed completely natural. Close by in the neighbourhood is also Gelateria Ponte Pietra, a place serving home made gelato and I've heard that standing in line for an hour is totally the norm there. For a slightly shorter line and a slightly heartier meal ...

See jäätisekohvik on imeilusa Ponte Pietra silla (veel vaateid!) läheduses, aadressil via Cappelleta 23, ja pakub parimat jäätist, mida me selle reisi jooksul maitsesime. Mirko isegi tõdes, et minu pistaatsiajäätis oli parim, mida ta elus on proovinud ning tema maasikasorbett maitses täpselt nagu talveks sügavkülma pandud maasikatoormoos, seega vähemalt minu maitsemeelele tundus kõik väga naturaalne. Samas kandis on ka Gelateria Ponte Pietra, koht, mis kuulu järgi serveerib nii head kodus tehtud gelatot, et tund aega järjekorras seista on täiesti normaalne. Pisut väiksema järjekorraga saab kõhu täis aga ...

CAFFE É PAROLE

Being the unprepared wanderers we were, having lunch at the same places over and over kind of became a habit of ours. So after a nice lunch break at Caffe é Parole one day, we headed there for brunch on the next day too. It is on the Piazza Duomo, so you can't exactly call this place a locals' joint, but we didn't have only tourists next to us. The menu hosted a nice selection of Italian lunch favourites (panini, salads and good coffee) with some sweets treats up for grabs inside the cosy Scandi cafe too. As always in Italy, a perfect spot for some people watching and catching some rays. 

Olles täiesti ette valmistamata igasuguste söögikohasoovituste osas, sai meil reisi jooksul pisut tavaks süüa samades kohtades mitmel päeval järjest. Kui oleme midagi head leidnud, siis miks hakata seda kogemust rikkuma, eks? Nii et pärast õnnestunud lõunapausi esimesel päeval, võtsime suuna Caffe é Parole peale ka järgmise päeva hommikusöögiks. Tõsi, kuna see kohvik asub täpselt Piazza Duomo ääres ehk toomkiriku esisel platsil, ei saa seda just kohalike meeliskohaks nimetada, aga meie kõrvallaudades ei istunud ainult turistid ja see vast on juba hea märk. Menüüs olid kõik vanad head Itaalia lõunalemmikud (panini, salatid ja hea kohv) ja pastelse-skandinaavialiku interjööriga kohvikuosas ootas korralik valik kohalikke magustoite. Nagu ikka Itaalias, oli see imehea koht mööduvate inimeste vaatamiseks ja vajalike soojade päikesekiirte püüdmiseks. 

Did you catch my city guide on Bergamo, the gem of a town that goes completely unnoticed next to Milan? // Kas jõudsite lugeda ka mu väikest reisijuhti Bergamo kohta - linnake, mis on Milano kõrval täiesti ülekohtuselt tähelepanuta jäänud? 

Secret Gardens In Verona

Throwing it back to sunny Verona and one of my favourite off-the-beaten-path gems of our trip. Away from the tourist-filled old town, the Giusti Gardens provided a welcome break from the sightseeing, with the high cypress trees and slowly dripping fountains giving us some much-needed refuge from the hot sun too. The gardens are hidden from the street and you only find this haven of calm once you've passed through an archway of a pretty inexpressive building. They're also surrounded by high walls on every other side, so finding the gardens is a quest of its own (one we needed an hour of exploring for), but the view inside is worth it (plus there's a real-life hedge maze!).

Maybe it's the garden-enthusiast in me speaking, maybe it's the fact that the garden has been kept in its original state, which means that the likes of Mozart and Goethe have gathered inspiration with these very views, but this place defined Verona for me. Forget Juliet's balcony, this is the most romantic spot in Verona, providing some picture perfect city views too!

And what better to wear in one of the most romantic cities than a floor-sweeping (or in my case, street dust sweeping) skirt and a delicate top. Exactly the kind of outfit I want to wear for long walks in perfectly planned gardens, under the Italian sunshine. Forgive me for daydreaming!

_______________

Tagasihüpe päikselisse Veronasse ja kohta, mis oli vist terve reisi üks lemmikavastusi. See imeilus aed, nimega Giardino Giusti, on turiste täis vanalinnast pisut kaugemal ja pakub kesklinnamelule teretulnud vaheldust, samas kui aia kõrged küpressipuud ja aeglaselt tilkuvad purskaevud leevendavad suvekuuma. Kuigi sellest pargist võib lugeda pea igast Verona reisijuhist, on see ometigi omamoodi peidus - tänavalt ei reeda aia olemasolu miski peale mõne kulunud sildi ning aedade võlu avaneb alles siis, kui ühe suhteliselt mittemidagiütleva maja hoovi astuda. Ka igast muust küljest on aed kõrgete müüridega ümbritsetud, seega nende ülesleidmine on paras ettevõtmine (meie näiteks vajasime selleks avastusretkeks umbes tunnikest, aga lähenesime ka täitsa valest küljest), aga see silmailu on iga pingutust väärt.

Võib-olla räägib minus suur pargifänn, võib-olla on oma mõju hoopis sellel, et need aiad on hoitud oma algupärase väljanägemisega ning samade puude juures kogusid inspiratsiooni näiteks Mozart ja Goethe, aga just see koht jäi mulle Veronast enim meelde. Unustage Julia rõdu, hoopis Giusti aiad on kõige romantilisem koht Veronas, kust muu hulgas näeb ka imeilusat linnavaadet. 

Ja mis olekski parem ühes romantikat täis linnas kandmiseks, kui teetolmu üles keerutav maani seelik ja õrn pluusike. Kui nüüd eelmises postituses mainitud riiete ja ümbruse kokku sobitamise "hobi" juurde tagasi tulla, siis täpselt sellist riietust ma tahaksingi kanda pikkadel jalutuskäikudel sentimeetri täpsuseni planeeritud aedades, Itaalia päikesepaiste all. 

Skirt- c/o Style Moi, Top- New Yorker, Bag- Pepe Jeans

Follow me on FACEBOOK / INSTAGRAM / TWITTER

Walks In Bergamo

Buongiorno, Italian posts! I'm well back into my everyday routine here and our picture-perfect getaway to Italy seems like a million miles away (whereas it's only been a week...). Nothing like those autumnal temperatures and long days at work to welcome a girl back home! However I plan to guide you though that week in Italy and put on a brave travel blogger face, if you'll bare with me and my holiday pictures. 

As this is first and foremost a style blog, then clothes get first credit. Mainly this dress that, believe it or not, hung in my closet waiting for its flight to Bergamo for three months. Through the whole summer I wouldn't allow myself to wear it to any event, not out on the town, nowhere, because that became my "Italy dress" the moment I saw it in store. Please tell me I'm not the only one coming up with too much of a character persona for a piece of clothing? I just find some weird creative satisfaction when I come up with an outfit to perfectly suit my surroundings, as vain as that might sound. 

I do feel that the dress was worth the wait. The scarf-like pattern really did complement the centuries-old buildings of Bergamo Alta, the old town of dreams! I didn't put too much effort into looking up sights for this trip, so you can imagine how positively surprised I was to find out that Bergamo has a bit more to offer than a budget airport. The fairytale surroundings ooze calmness, even though there's a busy Italian hustle and bustle on the streets. And don't even mention the views! Coming from a country that can't really boast with any mountainous terrain, seeing the Italian side of the Alps was slightly surreal at times and we excitedly pointed to the mountaintops one too many times. 

More travel talk in my next post! 

______________

Ciao, Itaalia postitused! Ma olen ehk liigagi hästi igapäevatoimetustesse sisse elanud ja meie piltilus Itaalia puhkus tundub mägede taga olevat (kuigi tegelikult on sellest möödas üürike nädal). Oma osa on muidugi andnud ka krõbedad sügiskülmad ja pikad tööpäevad, mis suudavad igasugused puhkusemõtted tõhusalt peast pühkida. Siiski ei pääse te mu puhkusepiltide vaatamisest ning paari järgmise postitusega teen pähe ka reisiblogija näo (Blogiauhinnad 2017, hoidke alt!), et muidugi ise meenutada ja teilegi reisipisik kallale ajada. 

Kuna Bowtie Diary näol on siiski tegu eelkõige stiiliblogiga, saavad ka riided esmajoones tähelepanu. Peamiselt see kleit, mis, uskuge või mitte, rippus pea kolm kuud niisama mu kapis ja ootas pikisilmi lendu Bergamosse. Ma ei lubanud endal seda terve suve kuskil kanda, ei üritustel, ei kohvikus, ei kuskil mujal, sest kohe, kui poes seda nägin, sai sellest kleidist minu "Itaalia kleit". Palun öelge, et ma ei ole ainus, kes riietele täiesti ebavajalikud iseloomud ja isikud mõtleb? Nii edevalt, kui see ka ei kõla, siis ma lihtsalt leian selles mingit loomingulist naudingut, kui saan mingit komplekti riideid kanda nende jaoks ideaalses ümbruses. 

Ja mul on tunne, et see kleit oli oma ootamist väärt. Seda sallimustrit tõesti täiendasid Bergamo vanalinna sajanditevanused maja imehästi. Kuna ma otsustasin sel reisil võimalikult vähe plaane teha ning selle otsusega jäid välja uurimata ka kõik kõige tähtsamad vaatamisväärsused, siis olin tõesti üllatunud, et Bergamol on pakkuda enamat kui odavlendude lennujaam. Kõik oli nii rahulik, nii kaalutletud ja mõnus, samas kui tänavad ikkagi kihasid itaallastest. Ja neid vaateid ei tasu üldse mainidagi! Olles harjunud Eesti mastaabis mägedega, lõid Itaalia mäed meid esialgu täitsa pahviks ja eks me reisi lõpulgi näitasime nii mitmel korral näpuga kõrgete mägede suunas. 

Aga rohkem reisijuttu juba järgmises postituses! 

Dress- Oodji, Bag- Pepe Jeans, Shoes- Debenhams

Follow me on FACEBOOK / INSTAGRAM / TWITTER